Olen siin viimased 10 aastat uurinud eesti meditsiinisüsteemi nii siit- kui sealtnurgast ja püüdnud aru saada, kuhu see koer on maetud. Nüüd ma (vist) lõpuks tean – ja see ei ole raha vähesus.
Alustasin hooldajana psühhiaatriakliinikus, kus paigaldasin nn “elektrišoki ravi” saavatele, ravimitele raskesti alluvatele patsientidele klemme pea külge ja vaatlesin, kuidas inimesed mu silme all korraks elujõu tagasi said, ent peagi jälle vanasse auku langesid. Siis liikusin edasi abiõeks ortopeedia- ja traumatoloogiaosakonnas, sidudes operatsiooni-, noa- ja relakahaavu, mis kuidagi ei paistnud lõppevat. Järgnes abiarsti töö EMOs ja covid-19 osakonnas viimase kursuse arstitudengina, kus kogesin kõiki inimese elukaare etappe kuni sünnist surmani, olin tunnistajaks nii lähisuhtevägivalla all kannatavate naiste valusatele valedele kui kaotasin korraks lootuse inimkonda, nähes kuidas kergelt covidisse külmetunud 40-aastasest kooliõpetajast sai kahe nädala jooksul torude alla mattunud inimvare, samal ajal kui inimesed väljas keeldusid poes maske kandmast.
Peale ülikooli lõpetamist töötasin üldarstina perearstikeskuses, keelitades suurema osa ajast kõrge südamehaiguse riskiga inimesi oma tervise eest paremini hoolitsema (väga ei õnnestunud). Liikudes mööda tervishoiusüsteemi eri tasandeid kiiresti aru, et pikalt me nii vastu ei pea – meditsiinitöötajad on väsinud, sageli läbipõlenud, tööd on liiga palju, ja patsiendid ootavad neilt imetegusid, selleks sageli ise kaasa aitamata. Mõtlesin – äkki tehnoloogia aitab?!?
Noh, et kui saaksime tehnoloogiaga ära optimeerida tööprotsessid, nii et kilplase tööd on vähem ja selle võrra saaks arvuti asemel patsiendile otsa vaadata ja päriselt aidata – küll oleks hea!
Mõeldud-tehtud! Omandasin teise magistrikraadi e-tervises ja asutasin koos teiste unistajatega vaimse tervise startupi. Aga väga kiiresti saime aru, et see ei tööta – nagu ka paljud teised e-lahendused. Peamine põhjus – üllatuslikult – ei olnud kehvas ärimudelis ega rahas. Ei olnud asi ka tervishoiusüsteemi keerukuses, kuigi seda oli mul hea ja turvaline põhjusena välja tuua.
Päris põhjus seisnes selles, et me unustasime ära inimese. Pärast kaht aastat mahukaid arendustegevusi, suuri rahalisi kulutusi ja keerukat kasutajakogemusuuringut (tervishoiutöötajate peal) vaatas patsient mulle kalanäoga otsa ja ütles, et ta saab aru küll, kuidas mu startup arste aitab, aga ta ei saa aru, kuidas see teda aitab.
Mida ma olen näinud haiglates, kliinikutes ja idufirmades, on see, et me loome meditsiinisüsteemi, et see oleks efektiivne. Et andmed liiguks kiiremini ja paremini. Et arst ja õde (ja psühholoogid, füsioterapeudid, logopeedid jne) saaksid oma tööd paremini teha. Aga me ei võimesta. Me ei õpeta süsteemselt patsiendile baasteadmisi tervise kohta, kuidas ennast aidata ja mis roll sellel tema paranemisele on. Me (ma) isegi ei kuula tema tagasisidet. Me ei kaasa kogukonda paranemisprotsessi. Me eeldame, et tervishoiutöötajad teevad oma pere arvelt üheksa 24-tunnist lisavalvet kuus, aga me ei õpeta neid iseennast hoidma, kuulama ja tervislikke piire seadma, et nad ei tunneks sundlust öelda jah manipulatsioonile (“Kui sina seda valvet ei võta, siis on su kolleeg kohustatud seda võtma – sina oled süüdi, et tal on halb”).
Ükski tehnoloogia ei tee imet, kui me ei ole inimkesksed – kui me ei kuula, mida patsiendid, meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad jne päriselt vajavad. Kui me ei anna mitte kala, vaid õnge – mitte ei keskendu sellele, kuidas teha meditsiinitöötajate töö efektiivsemaks, et nad saaksid rohkem patsiente teenindada, vaid õpetame patsiente kergemate muredega ise hakkama saama ja harrastama tervislikke eluviise, et nad ei peaks arsti poole üldse pöördumagi. Me näeme meditsiinisüsteemi kui masinat ja selle töötajaid kui mutrikesi, kus efektiivsust ja tootlust tuleb aina tõsta, aga see… ei tööta enam. Juba fakt, et arstina võin ma saada töö 10 minutiga, ilma et minuga peetaks isegi töövestlust minu sobivuse või väärtuste väljaselgitamiseks, ilmestab seda, et meditsiinitöötajaid nähakse vähem inimeste ja rohkem kohatäitena.
Sügisel pakkusin ennast paariks seminariks TalTechi e-tervise tudengitele õpetama inimkeskset innovatsiooni (et nad minu vigu ei kordaks), kus korraldasin kaks simulatsioonisessiooni. Esimesel korral palusin neil etendada 50-aastase abielus oleva pereisa Sveni raviteekond südameinfarktist paranemiseni, kus ta liikus kodust haiglasse ja tagasi. Iga tudeng etendas erinevat rolli – kes oli patsient, arst, kiirabi, haigla juhatus, lähedane, kindlustusfirma jne. Kui sessiooni lõpus palusin Sveni kehastaval tudengil hinnata, kuidas ta ennast tunneb ja kui suure tõenäosusega jätkab ta kodust füsioteraapiat ja harrastab tervislikke eluviise, vastas tudeng, et ta tundis ennast väga kõrvalejäetuna ning suure tõenäosusega ei teeks ta midagi. Teine simulatsioon kujutas sama raviteekonda, ent sel korral palusin teha seda võimalikult inimkeskselt. Reaalajas võeti Sven konsulteerivasse rolli, talt küsiti pidevalt tagasisidet ning kõik teenused korraldati vastavalt sellele. Mis te arvate, kui palju jäi järele praegusest meditsiinikorraldusest? Ja kui motiveeritud oli pereisa peale sessiooni lõppu? See ületas kõik minu ootused. Positiivselt.
Sest ma päriselt olin kaotanud oma meditsiini- ja startupikarjääri jooksul usu meditsiinisüsteemi. Mul oli nii valus vaadata oma kursusekaaslaste tuhmidesse, kustunud silmadesse, kus kunagi ammu-ammu oli säranud tuluke. Ja kui mu startup põhja läks, kukkus kokku kogu mu lootus. Aga ma olen selle tagasi saanud. Ma usun – ma tean – et me teeme selle korda. Kui me päriselt võimestame igat inimest, kes tervishoiuga kokku puutub. Ainult siis saab meditsiinisüsteem olema mitte masina, vaid inimese nägu.
PS! Ma valetasin, kui ütlesin, et ei ole ettevõtteid või asutusi, kes võimestaksid inimesi- neid on küll. Aga paraku on neid kas liiga vähe või neid ei hinnata piisavalt.
